Kuidas praktiline ergonoomika Teadlaste ÖÖ Festivalil muutis inimeste arusaama mugavusest ja ergonoomikast
On hetki, mil inimene seisab tasakaalulaual ja avastab, et tema jalad räägivad üht, aga tasakaaluelund teist. Just seal, kus keha ja mõistus ei jõua kokkuleppele, sünnib midagi, mida Ergonoomika Keskus nimetab praktiline ergonoomika. Mitte teooria, mitte slaidid, mitte loengud, vaid päris kogemus. See sama sõnapaar – praktiline ergonoomika oli ka Teadlaste Öö üks nähtamatuid peategelasi, mis juhatas külastajaid Maaülikooli ergonoomikanäitusele nagu salajane kompass.
Tasakaal on petlik sõber. Ta lubab, et kõik on korras, kuni sa astud natuke valesti, natuke liiga kiiresti, natuke liiga enesekindlalt. Ja siis selgub, et tasakaal ei ole kunagi ainult sirgelt seismine. Tasakaal on dialoog. Jalad ütlevad: “Meil on kõik kontrolli all.” Sisekõrv vastab: “Oota nüüd, kas ikka on?” Just sellist dialoogi said kogeda kõige nooremad külastajad, kes võtsid mõõtu tasakaaluvahenditel, kus iga sekund luges. Esmapilgul lihtne ülesanne muutus kiiresti väljakutseks, mis pani proovile nii keha kui ka kannatuse. Kes suudab kõige kauem püsti püsida? Kes leiab parima tasakaalupunkti? Ja miks on tasakaal inimese jaoks palju enamat kui lihtsalt sirgelt seismine? Vastused ei tulnud loengust, vaid jalataldadest, põlvedest ja sellest kummalisest sisemisest häälest, mis ütleb, millal on õige hetk end veidi rohkem pingutada.
Juuresoleval fotol noored katsetamas ühejala tasakaalulauda Gymba Mini Board Foto: (Kristina Haan)
Aga praktiline ergonoomika ei ole ainult tasakaal. See on ka põlv, mis kannab meid läbi elu, läbi tööpäevade, läbi treppide ja läbi nende hetkede, mil me ei pane teda tähelegi.
Teadlaste Ööl said külastajad katsuda ja võrrelda erinevaid põlvekaitsmeid – isekootud, leidlikke, tööstuslikult toodetud, inseneride poolt lihvitud ja käsitöömeistrite poolt armastusega vormitud.
Kui palju kannatab põlv, kui selle ümber on aastatepikkune inseneritöö? Ja kui palju kannatab põlv, kui selle ümber on hoopis leidlik käsitöö? Vastus ei ole mustvalge. Mõnikord on käsitöö täpsem kui masin. Mõnikord on masin targem kui inimene. Ja mõnikord on kõige parem lahendus nende kahe koostöö. Just sellistes kohtades, kus kohtuvad vajadus, kogemus ja loovus, sünnib praktiline ergonoomika oma kõige ehedamal kujul.
Juuresoleval fotol: Mari-Liis Štrik-Ott ja Märt Reinvee katsetamas survemattidel Fento Original põlvekaitsmeid
Kuid õhtu tõeline staar oli vana hea kineskoopkuvar. See ese, mis tuletas paljudele meelde aega, mil arvutid olid suured, rasked ja üllatavalt kohmakad. Kineskoopkuvar ei ole lihtsalt tehnikaajalugu. Ta on mälestus sellest, kuidas me kunagi töötasime, istusime, tõstsime, lootsime, et selg peab vastu. Külastajad said proovida kuvari tõstmist kõigepealt oma jõuga ning seejärel eksoskeleti abil. Ja kui eksoskelett astus mängu, muutus raske töö hetkega kergemaks. See oli praktiline ergonoomika oma kõige selgemas vormis – tehnoloogia, mis ei tee tööd sinu eest, vaid aitab sul teha tööd nii, et keha ei karju pärast abi järele.
Eksoskelett ei ole ulme. Ta ei ole robot, mis võtab inimese koha. Ta on tööriist, mis annab kehale tagasi selle, mis igapäevane koormus ära võtab. Kui külastaja tõstis kineskoopkuvarit eksoskeleti abil, oli näha, kuidas nägu muutus. Mitte ainult kergendusest, vaid üllatusest. “Kas tõesti on nii suur vahe?” Jah, on. Ja just see vahe ongi praktiline ergonoomika – oskus näha, kuidas väike tehnoloogiline tugi võib muuta suure koormuse talutavaks.
Fotol: Siim Ansberg katsetamas eksoskeletti Skelex Edge, mis on mõeldud raskuste tõstmiseks. Foto: (Kristina Haan)
Praktiline ergonoomika ei ole ainult teadlaste või inseneride teema. See puudutab igaüht meist. Iga tööpäeva. Iga liigutust. Iga otsust, mis aitab hoida meie tervist ja töövõimet. Teadlaste Öö näitas, et ergonoomika ei ole kuiv teadus, vaid elav kogemus. See on mäng, katsetamine, avastamine, küsimuste esitamine. See on hetk, mil inimene saab aru, et tema keha räägib temaga kogu aeg, aga ta ise ei ole alati osanud kuulata.
Ergonoomika Keskus usub, et praktiline ergonoomika peab olema kättesaadav kõigile. Mitte ainult kontoritöötajatele, mitte ainult tehaseinimestele, mitte ainult sportlastele. Praktiline ergonoomika on vajalik õpetajatele, kes kummardavad kümneid kordi päevas. Lasteaiaõpetajatele, kes töötavad põrandal. Põllumeestele, kes tõstavad raskeid esemeid. Kontoritöötajatele, kes istuvad tundide kaupa. Kõigile, kes kasutavad oma keha tööriistana. Ja keha on tööriist, mis vajab hoolt, tähelepanu ja mõnikord ka tehnoloogilist tuge.
Teadlaste Öö kogemused näitasid, et praktiline ergonoomika ei ole midagi keerulist. See on oskus märgata, kuidas keha reageerib. Osutus, et tasakaaluvahendil seismine võib olla sama õpetlik kui pikk loeng. Et põlvekaitsme katsumine võib anda rohkem teadmisi kui paks juhend. Et kineskoopkuvari tõstmine eksoskeletiga võib muuta arusaama sellest, mis on raske töö ja mis on tark töö. Praktiline ergonoomika on oskus valida targalt, mitte kangelaslikult.
Külastajad, kes tulid avastama, küsimusi esitama, katsetama ja end proovile panema, tegid õhtu eriliseks. Nende elevus, uudishimu ja julgus proovida uusi asju näitas, et praktiline ergonoomika ei ole ainult termin, mida kasutatakse teadusartiklites. See on päris elu. See on päris inimene. See on päris kogemus. Ja just selliste kogemuste kaudu jõuavad kümned ja kümned inimesed ergonoomika maailma nii, et nad ei pane tähelegi, et nad õpivad.
Suur aitäh Eesti Maaülikool, kes avas uksed ja näitas, et teadus võib olla mänguline, praktiline ja inimlik. Aitäh kõigile külastajatele, kes tulid avastama, katsetama ja mõtlema. Teie huvi ja elevus tegid õhtu eriliseks. Ja eriline tänu fotograaf Kristina Haanile, kes jäädvustas need avastamisrõõmu, keskendumise ja üllatuse hetked piltidele, mis räägivad Teadlaste Öö loo edasi ka pärast sündmuse lõppu.
Ergonoomika Keskus jätkab tööd selle nimel, et praktiline ergonoomika jõuaks igasse töökohta, igasse kooli, igasse koju. Me usume, et iga inimene väärib tööpäeva, mis ei lõpe valuga. Me usume, et iga töökoht väärib lahendusi, mis on targad, mitte rasked. Me usume, et praktiline ergonoomika on tulevik, mis algab väikestest sammudest, väikestest avastustest ja suurtest küsimustest. Mis tunne on hoida tasakaalu siis, kui jalad ütlevad üht ja tasakaaluelund teist? Kui palju kannatab põlv, kui selle ümber on inseneritöö või käsitöö? Kui raske on tegelikult üks vana kineskoopkuvar, kuni tuleb appi eksoskelett? Need küsimused ei ole ainult mäng. Need on teeviidad, mis juhatavad meid parema tööelu poole.
Praktiline ergonoomika ei ole moesõna. See on lubadus. Lubadus, et me kuulame oma keha. Lubadus, et me otsime lahendusi. Lubadus, et me ei tee tööd valu hinnaga. Ja see lubadus on Ergonoomika Keskuse töö südames.
Artikli autor: Siim Ansberg